Ei teagi mitmenda nädala kohta see nüüd käib

 Reede, 05.10 oli õpetajate päev. Kõikidel klassidel oli neli tundi. Meie klassi tunnid olid järgmised: füüsika, vene keel, muusika ja prantsuse keel. Esimene tund füüsika, oli ilmselt päeva  parim tund. Osati hästi õpetajat järgi teha. Vene keeles mängisime mälumängu. Tunni algul laulsime vene keelseid laule. Mälumängu ajal jagati kommi ning samuti sai kommi ka tunni lõpus. Järgnevad tunnid enam nii lõbusad ei olnud. Muusikas pidime ise laulule sõnad mõtlema, aga kuna muusikat polnud eriti kuulda, muutusid kõik rahutuks ning õpetajad otsustasid tunnist lahkuda. Prantsus keeles tegime mälumängu. Selle muutis raskeks see, et kõik vastused tuli suuliselt öelda. Kes ees, see mees. Ja siis anti ikka suvalistele punkte. Ei meeldinud see tund. Õpside bändi kuulama ei jäänud, kuna see päev pidi veel mu vend Pärnu tulema oma perega ning ma pidin koju kiirustma.

 Reede õhtul käisin koos emaga õpetajate päeva kontserdil. Ott Lepland esines, haledalt. Tema esituse juures puudus emotsioon. Olin pettunud.
 See nädalavahetus ma puhkusest ei kuulnud midagi. Ainus, mis ma kuulsin oli: "Tädi Anna, tädi Anna. Tule, mängi, trepist alla," (kuigi ise läks trepist üles). Seda ütles mulle mu vennapoeg Patrick. Ta on alati energiat vajav, kuid siis kui ta lahkub läheb meel kurvaks.
Need olidki minu selle nädala tähtsamad sündmused.

Nädal

Nädal möödus nagu iga teinegi. Jällegi pole midagi erilist toimunud. Käisin maal ja korjasin õunu. Laupäeval sadas vihma, mulle meeldis see. Võtsin nädalavahetusel kaamera kätte ja läksin pildistama. Pildistasin nii loodust kui ka inimesi.

 Neljapäeval tegime sõpradega ühe video. See tuli naljakas, aga siiski pole see kõikidele nägemiseks mõeldud.

 Reede oli pöörane. Kool läbi, pidin kiiresti bussi peale jooksma. Olin poolel teel, kui Maarja helistas, et mul jäid võtmed kooli. Teadsin, et enam sellele bussile ei jõua, aga siiski proovisin. See oli tulutu. Bussipeatuses olles meenus, et pidin endale uue pastaka ostma, sest vana oli tühjaks saanud. Läksin siis Port Arturisse. Poest tagasi tulles mõtlesin, et parem kiirustan muidu jään uuesti bussist maha. Hakkasin järjest kiiremini kõndime kuni, kui ma isegi tähele ei pannud, olin jooksma hakkanud. Tulin maja nurga tagant välja ja nägi, bussi peatuses. Jooksin elu eest ning õnneks jõudsin bussile. Bussis olles helistasin emale, et rääkida talle, mis toimus. Nüüd tuli välja, et ema oli kodu. MIDA!?! Oli minu esimene mõte, kuid siis palusin, et kas ema saaks mulle midagi süüa teha. Kodus sain ma ainult 10 minutit olla. Kodust lahkudes oli kotisanga kinni hoidev lukk katki. Ma olin täielikus paanikas. Ei saanudki seda selle hetkel terveks, vaid otsustasin bussi peale ära minna. See päev oli väga väsitav ja ma olin väga õnnelik, kui see otsa sai.

Esmaspäeval käisin koolis ning peale kooli läksin karjäärinõustaja juurde. Sain oma tuleviku otsuste suhtes palju targemaks. Kõik teised päevad on möödunud tavaliselt. See oligi minu seekordne nädal.